Alampalk jääb ja kasvab

EVEA presidendi Kersti Krachti ettepanek kaotada alampalk sattus seekord taustsüsteemi, kus ettepaneku realiseerumine on vähemtõenäolisem kui kunagi varem. Kuigi EVEA president torkab inimesi väitega, nagu puuduks neil arusaam ettevõtte käibe ja palgavõimekuse seostest, kõneleb tema ettepanek hoopis kindlameelsusest eirata Eesti majanduslikku tegelikkust.

Eestil ei ole odava tööga enam midagi peale hakata. Igaüks, kes sihib oma äriplaani alampalgale või alla selle, töötab vastu Eesti majanduspüüdlustele. Jah, meie alampalk on Ida-Euroopa kõrgemaid. See on tõusnud neli aastat järjest umbes 10 protsenti aastas, ka järgmise aasta miinimum on paigas – 470 eurot.

Targemad töökohad

Eesti majanduse kitsikus seisneb selles, et palgad kasvavad, aga majandus seisab ja töökäte hulk väheneb. Ainus loogiline liigutus on rakendada inimesi targemalt – mehhaniseerida, hüljata vähetootlikke tegevusalasid, värvata töötajaid suurema potentsiaaliga ettevõtmistesse. Ärikeskkonna loomulik nõudlikkus eeldab praegu varasemast tulusamaid äriplaane. Juba ammu ei tasu pangalaenu järele minna alla miinimumpalga ideega.

Sellest räägiti pikalt ka viimastel miinimumpalga läbirääkimistel tööandjate keskliiduga. Oleme käivitamas töötukassas täiend- ja ümberõppevõimalusi veel töötavatele, aga riskirühma kuuluvatele töötajatele, et kindlustada nende sujuvam üleminek tootvamale tööle. Ametiühingud tahavad sellega kindlustada, et alampalga jätkuv tõus ei tähendaks kellelegi töökoha kadu. Enamgi, et inimesed saaksid ise oma alampalgaga töökohad hüljata ning võtta vastu paremaid ja igas mõttes targemaid töökohti.

Erasektori sotsiaalsed töökohad

Alampalga läbirääkimistel rääkisime tööandjatega ka sellest, et teatud rühmade puhul võib madalam starditase olla vajalik. Ametiühingute hinnangul oleks siis tegu sotsiaalse töökohaga, sest äraelamiseks tuleb maksumaksjatel töötajale raha juurde maksta toimetulekutoetuse või näiteks töötukassa palgatoetusega. Sellised töökohad ei ole majanduslikult tasuvad, aga võivad aidata kellelgi kitsikusest üle saada. Kui palju on meil aga selliseid sotsiaalseid töökohti vaja ja kuidas kõige otstarbekamalt hüvitada sissetuleku puudujääk, on juba töötukassa ja sotsiaalpartnerite (sealhulgas valitsuse) töö ühiselt nuputada.